„See on minu robot. Ma ehitasin selle ise. Tegin ise pea, keha, käed ja jalad. Minu robot on väike. Ta seisab kirjutuslaual pliiatsitopsi kõrval. Ta ei oska kõndida. Ta ei käi minuga kaasas. Ta ootab mind minu toas. Ma kutsungi teda niimoodi – robot –, sest rohkem roboteid mul ei ole. Ta ei saa kellegi teisega segi minna.” Selles raamatus on kaks peategelast – laps ja robot. Robot oskab õigel ajal rääkida ja õigel ajal tasa olla. Ta oskab kuulata ja nõu anda. Ta saab lapsest aru ja laps saab...
Nagu pealkirigi vihjab, sobib „Lapsed ja natuke vanemad” nii lastele kui ka täiskasvanutele. Raamat sisaldab toredaid lookesi, mis enamasti räägivad üsna argistest asjadest. Aga et neid tuttavaid asju vaadeldakse pisut tavapäratu ja humoorika nurga alt, siis muutuvad need hoopistükkis erilisteks ja lustakateks. Näiteks kujuneb harilik poeskäik emaga mõneti kummaliseks ja naljakaks seikluseks, nohu raviks ilmuvad platsi täiesti uutmoodi ninatilgad ja nii edasi. See on nagu perevitamiin – täis...
