Pole vist olemas inimtüüpi või eluala, kelle kohta „Anekdoodipiiblist“ ühtegi anekdooti ei leiaks. Oma jao saavad advokaadid, arstid ja asotsiaalid; õpetajad, hullud ja ämmad; kalamehed, jahimehed ja muidumehed; kool ja kirik … On musta huumorit ja poliitiliselt ebakorrektseid – kõike on! Naermise hõlbustamiseks on anekdoodid paigutatud teemade kaupa tähestiku järjekorras.
nekdootide kogumist alustas Erkki Kõlu juba 1982. aastal.Ühtekokku on temalt ilmunud 12 anekdoodikogumikku. Käesolev kogumik koosnebanekdootidest, kus oma osa saavad 33 eri rahvuse (kui mulgid ka eraldi rahvusekslugeda) tüüpilised esindajad. Ei jää ilma eestlasedki.
Erkki Kõlu hakkas anekdoote koguma juba 1982. aastal. Ühtekokku on temalt ilmunud 13 anekdoodiraamatut, viimane neist, „Eestlane ja teised rahvad“, 2015. a sügisel. Käesolevasse kogumikku on Erkki Kõlu ammendamatust anekdootide varamust valitud need, mis räägivad arstidest, apteekritest, sanitaridest, medõdedest ja muidugi nende patsientidest. Hoiatuseks peab ütlema, et sugugi mitte alati ei ole selge, kelle üle siis parajasti ikkagi naerdakse.
Miks naerab inglane iga nalja peale kolm korda? Erkki Kõlu ja Peeter Tulviste koostatud valimikus Inglise naljadest saab ettekujutuse sellest, miks, mille üle üldse ja kuidas inglane naerab. Ja Eesti lugejal on ka garanteeritult väga lõbus.
Ärge parem küsige, mitu nalja „Kõlu kullas" on – keegi pole neid jaksanud kokku lugeda. Võibolla kümme tuhat? Igatahes ühtede kaante vahele need ei mahtunud, tuli kaks köidet teha. Et lugejat kuidagigi järje peal hoida, on naljad teemade kaupa grupeeritud ja tähestiku järjekorras esitatud. Eriteade heledapäistele: blondiininaljad leiab B tähe alt.
Ärge parem küsige, mitu nalja „Kõlu kullas" on – keegi pole neid jaksanud kokku lugeda. Võibolla kümme tuhat? Igatahes ühtede kaante vahele need ei mahtunud, tuli kaks köidet teha. Et lugejat kuidagigi järje peal hoida, on naljad teemade kaupa grupeeritud ja tähestiku järjekorras esitatud. Eriteade heledapäistele: blondiininaljad leiab B tähe alt.
Lastele seda raamatut ei soovita, aga lapsevanematel on seal küllaga lugemist ja äratundmist: kas keegi võib üldse öelda, et ta pole pidanud oma võsukese pärast punastama või käigu pealt mõne „kurejutu“ välja mõtlema?! Õnneks kaob häbiõhetus vanemate palgeilt ruttu ja pisut piinlikust seigast saab hea lugu, mida edasi rääkida. Just sellised anekdoodid on Erkki Kõlu kokku kogunud. Juku kõrval astuvad üles ka Mannid, vanaisad-vanaemad, onud-tädid ja loomulikult isad-emad.
