Wilhelm Grimm

Elas kord vaene mölder, kellel oli imeilus tütar. Ühel päeval kutsuti veskimees kuninga juurde. Et tähtsam välja paista, teatas ta: „Mul on tütar, kes oskab õlgedest kulda kedrata.“ Kuningas ütles möldrile: „Selline oskus meeldib mulle! Kui see on tõsi ja su tütar on nii tubli, too ta homme minu lossi ja ma panen ta proovile.“ Kui tüdruk kuninga ette juhatati, viis kuningas ta ruumi, mis oli täis õlgi, andis talle voki ja haspli ning ütles: „Asu nüüd tööle ja ketra homme hommikuks need õled...

Elasid kord kuningas ja kuninganna, kes igatsesid endale väga last. Ühel päeval, kui kuninganna oli vannis, hüppas veest välja konn, kes ennustas: „Sinu soov läheb täide – enne kui aasta möödub, tood sa ilmale kauni tütre.“ Ja nagu konn oli kuulutanud, nii ka juhtus – neile sündis nii ilus pisike tütar, et kuningas ei suutnud oma rõõmu tagasi hoida ja korraldas suure peo. Lisaks sugulastele, sõpradele ja tuttavatele kutsus ta kohale ka haldjad, et nad võiksid beebit õnnistada. Kuningriigis oli...

Elasid kord mees ja naine, kes ootasid oma esimest last. Nende majal oli väike aken, millest paistis uhke aed, kus kasvasid kõige kaunimad lilled ja ürdid. Seda ümbritses aga kõrge müür, millest keegi ei julgenud üle ronida, sest aed kuulus võimsale nõiale, keda kogu maailm kartis. Ühel päeval istus naine akna all ja imetles aeda. Ta märkas peenart, mida katsid kõige kaunimad kellukad – rapuntslid, mis olid nii värsked ja rohelised, et naisel tekkis vastupandamatu isu neid süüa. Ta isu kasvas...

Kord südatalvel, kui lumehelbeid langes nagu sulgi taevast, istus kuninganna eebenipuust raamiga akna all ja õmbles. Nii istudes ja aknast välja vaadates torkas ta endale nõelaga sõrme ja lumele langes kolm tilka verd. Punane oli valgel lumel nii kaunis, et kuninganna mõtles endamisi: „Ma sooviksin endale last, kelle nahk on valge kui lumi, huuled punased kui veri ja juuksed mustad kui eebenipuu.“ Aasta pärast sündiski kuningannale täpselt selline tütar. Lapsukese nahk oli valge kui lumi,...

hel kuningal oli imekaunis aed ja aias seisis puu, mis kandis kuldseid õunu. Õunad loeti alati üle, ent just siis, kui nad hakkasid juba valmis saama, selgus, et igal ööl oli üks õun kadunud.