Kord südatalvel, kui lumehelbeid langes nagu sulgi taevast, istus kuninganna eebenipuust raamiga akna all ja õmbles. Nii istudes ja aknast välja vaadates torkas ta endale nõelaga sõrme ja lumele langes kolm tilka verd. Punane oli valgel lumel nii kaunis, et kuninganna mõtles endamisi: „Ma sooviksin endale last, kelle nahk on valge kui lumi, huuled punased kui veri ja juuksed mustad kui eebenipuu.“ Aasta pärast sündiski kuningannale täpselt selline tütar. Lapsukese nahk oli valge kui lumi,...
hel kuningal oli imekaunis aed ja aias seisis puu, mis kandis kuldseid õunu. Õunad loeti alati üle, ent just siis, kui nad hakkasid juba valmis saama, selgus, et igal ööl oli üks õun kadunud.
