Ja kus su keha siis on, nõudis ta. Seal, eemal, osutasin ma sinna, kus rabelevat ja sõimavat Jörgenit kinni hoiti. Vanake ei pööranud meile enam mingit tähelepanu ja hõljus üllatavalt kiiresti sinnapoole, kuhu ma just osutanud olin. Mõtlesin tol hetkel, et veel kuu aega tagasi poleks ma uskunudki, et minuga kunagi üldse midagi sellist juhtuda võiks – vaimud, Kuuhundid, Valvurid, Ülemiste Vanake, kuulsuste sarnased golemid… Jube! Kuid nüüd olin ma ka ise selle maailma liige. Tagasiteed polnud ja...
