Lastekrimka „Professor Must“ on Mika Keräneni viies seiklusjutt, mis räägib Supilinnas tegutseva laste salaseltsi seiklustest. Seekord lahendavad lapsed Professor Musta pesuköögi müsteeriumi. Lugu algab sellest, kuidas Sadu on roninud oma lemmikpuu otsa ja kuuleb kogemata pealt telefonivestlust, mis äratab tema detektiivivaistu. Suure valge habemega mees räägib oma abilisele, et kui politsei saaks teada, millega nad oma pesuköögis tegelevad, pandaks mõlemad Rootsi kardinate taha. Mis pesuköögis...
Autor Mika Keränen (s. 1973) on Tartust vaimustunud soomlane, kes kirjutab eesti keeles laste seiklusjutte. „Salapärane lillenäppaja“ on tema neljas järjestikune raamat, mis jutustab Tartus, Supilinnas tegutseva „kriminalistikaga“ tegeleva laste salaühingu seiklustest. Seekord peavad lapsed selgitama välja, kes varastab Suplinnas lilli just siis, kui linna oodatakse külla Soome presidenti. Nutikad lapsed seavad vargale lõksu, mille ta neelab koos konksuga. Aga see on alles salaseltsi suurima...
Ühel sügisõhtul Tartus varastatakse Mari ema käekott ja tuleb välja, et süüdi on osav varas, kes kihutab linnas ringi jalgrattaga. Mari kutsub kokku salaselts Rampsu ning uus seiklus algab.Autor Mika Keränen (sünd. 1973) on Tartus elav soomlane, kes kirjutab eesti keeles laste seiklusjutte. „Fantoomrattur“ on tema üheksas lastekrimka, mis jutustab Tartus Supilinnas tegutseva laste salaühingu seiklustest.
"Vanemuise väits" on salaselts Rampsu 11. juhtum. Eesti Rahva Muuseumis pandi toime jultunud kuritegu – keegi varastas väärtusliku dekoratiivnoa. Varas tegutses Aleksis Kivi «Seitsme venna» etenduse ajal, kui «Uurali kaja» näituse valvesüsteem oli välja lülitatud. Muuseumidirektori palvel hakkavad rampslased asja uurima. Kas kurikael on ERMi töötaja, muuseumikülastaja või hoopis keegi etenduse ajal ringi hulkunud inimestest? Mida kujutab endast Tartu toiduklubi? Põhjalik detektiivitöö...
Supilinn pole lihtsalt maalapike Emajõe luhal. Supilinn sümboliseerib aega ja elustiili, mis on enamikus Euroopas läinud kaduviku teed. Kui Mika kohtas kakskümmend aastat tagasi Eesti-lipu-siniste silmadega Evat, ei teadnud ta veel, et nende silmade kaudu avaneb talle uks tõelisesse, eheda elu maailma. Sinna, kus tuleb oma puid ise lõhkuda ja ahju laduda, oma aknaid ise kraapida, kittida ja värvida, oma seinast maha kukkunud lüliteid ise vahetada ja maadelda vana lukuga, mis peremehe võtmele...
