Silja Vaher

Martin jälgib politseinike tegevust kõrvalt. Mehed liiguvad aeglaselt, piirkonda samm-sammult läbi kammides. Äkitselt üks neist peatub ja mõlemad kummardavad midagi vaatama. Kaugelt ei ole näha, mida mehed uurivad. Peagi ajavad nad end sirgu, kiirustavad Martini juurde ja küsivad, ega too lapse leidmise kohast kaugemale ei vaadanud. Martin raputab pead. Pikem ja tumeda peaga politseinik teatab kurvalt, et nad leidsid noore naise surnukeha. Sellest hetkest hakkavad rahulikus maakohas hargnema...

Selles kriminaalromaanis elavad viis õde igaüks oma elu, kuni hakkavad ootamatult kaduma. Peagi leitakse ka esimene surnukeha … Päevavalgele hakkab kerkima 40 aasta vanune saladus, mis on ka sarimõrvari tegutsemise ajendiks.

Järg autori esikteosele “Patune”, kus jätkuvad Reelika ja Peebu põnevad seiklused ja ilmub uusi põnevaid tegelasi. Pole ühtegi häda, mille vastu ei aitaks pehmed kõrvad, soojad silmad, märg nina ja sõbralik saba! Selgeltnägemine. Must Hunt, kellel on oma osa lapseröövis. Lõgismadu pererahva õuemurul. Hobune läheb omapäi kilomeetrite taha sõpra otsima. Armunud naise kättemaks. Mõrv klassikokkutulekul. Ahistajate küüsi sattunud röövitud lapsed salapärases kloostris ja nende pääsemine …

Silja Vaheri viiendat raamatut «Purunenud elud. Eneken» on žanriliselt raske määratleda, selles on veidi kõike: olustikku, psühholoogiat, krimielemente ja üleloomulikke jõude. Eneken on noor naine, kelle elu paarikümne aasta jooksul omamoodi proovile paneb. Uurija Sikupill, kellega Eneken kohtub kadunud tütre otsingutel, aitab naisel välja tulla mõnestki keerulisest ja ohtlikust olukorrast ja toob tegevustikku erinevate juurdlustega seotud asjaolud. Veidi müstikat kogu loole lisavad Enekeni...

See on lugu ühest lihtsast naisest, tema nooruse unistustest ja lootustest, mis purunesid eluraskuste all. Siin leiavad kajastust joodikutest elukaaslased, enese murede alkoholi uputamine ja laste minek lastekodusse, mille tagajärjel algas reis allakäiguredelist alla. Aastakümnete möödudes leidis naine taas elumõtte. Sellele aitas kaasa tema uus ja usaldav kaaslane …

"Inimene on tapetud. Noor naine. Metsas," suudab Laura öelda ja minestab. Tanel tõstab neiu sülle, viib tuppa ning asetab diivanile. Seejärel läheb ta kiiresti kööki, laseb klaasi külma vett ja ruttab tagasi. Tüdruku pead veidi ülespoole kergitades tõstab Tanel klaasi neiu suu juurde. Toibudes rüüpab Laura paar lonksu, vaatab mehele otsa ja ütleb uuesti: «Naine … tapetud.» … Laura nägemusest saab alguse sündmustejada, kus vahelduvad tegelased ja kahtlusalused. Ootamatud pöörded lisavad...

Nüüd on autor kirjutanud ühe naisteka. Ausalt – seekord ei leia te ühtegi laipa, aga ka armastus võib vahel lausa tappev olla. Kui raamatu peategelane Anita armub Villemisse, ei oska ta uneski ette näha, et satub liiderliku ja vägivaldse õnneotsija küüsi. Pärast mitmeid aastaid väärkohtlemise all kannatamist leiab naine endas jõudu mees maha jätta ja oma eluga edasi minna. Ta kolib linnast ära maale, et seal oma lapsed üles kasvatada. Ometi ei jäta ka nüüd Villem naist rahule, kuni Anita ellu...

Ühes väikeses Pärnu pansionaadis hakkavad toimuma mõrvad. Miks ja milleks? Pole ju enam palju nendel vanakestel eluaastaid jäänud. Milleks siis nende eluküünal varem kustutada? Kelle sees on nii palju kurjust? Üks inimene on aga saanud taevase teadaande, et tema on see, kes on tulnud siia, Maa peale, missioonile. Vanade pattude lunastamiseks on ainus võimalus surm. Nii arvab ja tegutseb inimene, kes on endale nimeks võtnud Päästja. Samas peidab see maja endas veel avastamata saladusi, mida nüüd...

Järsku prahvatas uks lahti ja tuppa astus Annabel. “Ah et perekondlik kokkutulek kohe! Nagu tuvikesed ninapidi koos! Ja mind ei kutsutudki. Ju siis olen siin peres üleliigne. Käige te kõik põrgusse! Luigelend – mõtleks vaid! Kui romantiline. Lennake siis koos oma luikedega kuradile! Mul pole teid vaja! Mõtleks vaid, armastav perekond! Aga ära unusta – jah, just sina, vana nõid – sa ei saa mitte kunagi minu ema asendada! Kuuled, mitte kunagi! Sina ei ole mind sünnitanud, kätel kiigutanud ja mulle...