Jüri Parijõgi

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.[…]„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.” Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt: „Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha...

Parijõe jutukogumik hallist külaelust lapse silmade läbi koos väikese inimese rõõmude ja muredega, omamoodi maailmaavastamiste, õnnestumiste ja ka esimeste pettumuste lood kui sirgutakse ja kasvatakse tehes harjutusi iseseivaks eluks.Kogu sisaldab jutte: Jaksu moonaküla, Vanaviisi-jutud, Jüripäev, Kalle Kusti, Vilu Jaan ja Kure Kaarel karjas, Esimesed napsid, Kättemaks, Siberisse, Mätliku Joosep.[…]Viimati kohmas Mätliku Joosep küsida, poolhäbenedes ja kartlikult: „Kas seal Siberis ka vareseid...

Parijõe on koostatud muinasuttude kogu on kokku pandud Eesti Rahvaluule Arhiivis olevate originaalide järgi. Muinasjuttude sisu ja sündmustik on edasi antud enam-vähem täpselt originaalide järgi, mõnel juhul on mitu teisendit sulatatud kokku üheks jutuks. Vormi ja sõnastuse on autor andnud vabalt, umbes nii, nagu tema arvates vanad jutustajad võisid jutustada. Kogumikus on 41 juttu.

Jutud: Hingi päästmas, Jõulud Kulbul, Õnnetu reede, Vana Marksoni esimesed seiklused Atlandil[…]„Mis see siis tähendab?” hüüdsin kurjustades ja asusin madruste juurde. „Laske veidi järele ja hiivake uuesti, on jäänud ehk mõne kivi taha.”„Härra kapten,” sõnas siis vana pootsman, „ärge sõitke täna välja. See on saatuse hoiatus – Jumala sõrm, ankur ei taha meid minna lasta… sõidust ei tule head.”Mina aga pidasin kinni sellest, mis ütlesin. Mehed lasksid järele ja katsusid uuesti, kuid miski ei...

Teotahtelist poiste jutukogu mis koosneb Parijõe varasematest lastejuttudest koostas autor 1941 aastal, raamat aga ilmus esmakordselt 1942 aastal juba peale tema hukkamist.Sisaldab jutte: Andu raadio, Tuleohus, Uppumisohus, Meie Eku, Suuskadel Vallastesse, Vasikat õpetamas, Aino ja Leeni kodus, Koduseid talitusi tegemas, Kevadine suurvesi, Lehe-Sassi omad uisud, Kui meie hakkasime pillimeesteks, Rein ja anna mängivad poodi, Kuidas Enn ja Jaan olid mesinikud, Aino kootud kindad, Vastlapäev, Kui...

Jutustus raudse iseloomuga poisist kes elu keerdkäikudes ja sekeldustes – mida poiste elus ju ikka ette tuleb – alati inimeseks jääb ja selja sirge hoiab.[…]„Ma polegi enam laps, vaid suur poiss.” „Seda nüüd küll, aga meile, vanadele, oled ikkagi laps.” Nii siis jäigi. Jaan talitas nüüd veel hoolsamini hoovis ja puukuuris, pühkis tänavat ja käis pesu viimas. Aga õhtuti võttis tänavanurgalt putkamehelt lehti, lippas mööda tänavaid ja tõi õhtuks paarkümmend senti koju. Tuleva kuu algusest otsustas...

Jaan jääb kaheteistaastaselt orvuks ning satub heade naabrite toetusest ja omaenese parimatest kavatsustest hoolimata laste varjupaika, seejärel aga ulakate poiste kooli. Kõigi oma kõhkluste ja hirmude kiuste on Jaan otsustanud iga hinna eest ise hakkama saada ning alati tubli, õiglane ja kartmatu olla. Aga kas sellest on küllalt, et kõigist ohtlikest seiklustest ja katsumustest võitjana välja tulla? Meie tuntud laste- ja noorsookirjaniku Jüri Parijõe „Teraspoiss“ ilmus esimest korda 1937....

Tsemendivabrikus kirjeldab autor oma lapsepõlve kodupaika – 20 sajandi alguse moonaküla vabriku külje all läbi minategelase ja oma venna Joosepi. Ikka ja jälle kirjutab Parijõgi lihtsalt ning arusaadavalt selgetest väärtustest nagu ausus ja õiglus.Sisaldab jutte: Katkine kruus, Vargus, Meie küla, Tööl, Tsemendivabrik, Poissmeeste kasarm, Vabrikutont, Streik, Viimnepäev, Sadamas.[…]Ka Joosep tuli vaatama, kuidas mina töölt tulen, ja küsis: „Kas oled ka väsinud?” Mina ütlesin, et: „Olen küll!”,...

Reisikirjad:Veoautol läbi Lõuna-Eesti, Pühajärvele, Kaluritega Uhtju saarele, Kundast Suursaarele.[…]Mõned reisijad püüavad kaardi järgi jälgida läbisõidetud teed, kaotavad aga sageli orienteerumis­esemed, jõuavad meie sõidust ette või jäävad maha. Teised kirjutavad märkmikesse läbisõidetud külade ja kohtade nimesid või teevad muid märkusi. Minu naaber asetab suure blokknoodi põlvedele ja kirjutab sinna põruval autol suure vaevaga tähti vedades: „Kauksi kohal jooksis koer autoga võidu ja üks...