Nahidil on jäänud elada kuus kuud. Vähemalt nii arvavad arstid. Kuid Nahid pole inimene, kes kedagi usuks. Ta lükkab tagasi talle pandud vähidiagnoosi ja arsti, kes selle pani. Tema sisemine meelepaha on ühtlasi kantud põlgusest selle elu vastu, mis talle antud on, ja teadmise vastu, et see jätkub varsti ilma temata. Ta tunneb end olevat üksi oma haiguse ja mõtetega. Ta igatseb oma tütre Arami järele, kuid ei saa temaga kuidagi ühele lainele. Haiguse karm silmus tõmbub koomale ja Nahid tahaks...
La Nahid té gairebé cinquanta anys quan rep el diagnòstic de càncer. La notícia fa que s'hagi d'encarar amb la gran paradoxa de la seva vida: la lluita contra la mort i la ineludible sensació de viure en un temps prestat.La Nahid recordarà la seva infantesa en el paisatge de sorra iranià, com va conèixer i es va enamorar d'en Masood a la universitat, i com van lluitar per la llibertat en la revolució de l'Iran de 1979, en la qual hi va haver morts. La revolució va acabar...
