Pingestatud õhustikuga lühiromaan viib meid maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist: see tapab loomi, võtab võimust inimeste kehade üle ja halvab nende meeled. Puhkusest maal kujuneb painaja ning hämaras, elu ja surma vahetsoonis viibivad tegelased püüavad sündmusi mõttes taastades toimunut mõista.
Vanaproua Limas, koolipoiss Antiguas, üksikisa Itaalia väikelinnas, häkker Horvaatias – neid ja paljusid teisi maailma eri paigus seovad kentukid, omalaadsed tehnoloogilised lemmikloomad, midagi plüüslelu ja mobiilirakenduse vahepealset, armsad ja pealtnäha süütud seltsilised, kelle väikeste silmakeste kaudu vaatab keegi anonüümne võõras oma „omaniku” eraellu. „Kentukid” viib lugeja rahutukstegeva õhustikuga maailma, kus ei kehti alati samad reeglid mis päriselus. See on lugu tehnoloogia...
Las casas son siete, y están vacías. La narradora, según Rodrigo Fresán, es «una científica cuerda contemplando locos, o gente que está pensando seriamente en volverse loca». Y la cordura, como siempre, es superficial. Samanta Schweblin nos arrastra hacia Siete casas vacías y, en torno a ellas, empuja a sus personajes a explorar terrores cotidianos, a diseccionar los miedos propios y ajenos, y a poner sobre la mesa los prejuicios de quienes, entre el extrañamiento y una «normalidad»...
