Miks me kõnnime? Sest see on meie loomuses. Tahame sünnist saadik panna üht jalga teise ette, uurida ja ületada piire. Iga samm viib meid edasi, on osa avastusretkest ja annab võimaluse uue leiu üle rõõmu tunda.Inimesed on alati kõndinud. Meie esiisad läbisid jalgsi pikki maid ja sõnal „päevatee” oli ühene tähendus. Nüüd väljendab see mõtet, et kogu elu on üks suur rännak.Kust ja kuhu inimene kõnnib, mis on meie siht? Asume teele Norra seikleja ja kirgliku matkaja Erling Kaggega, kes otsib kirjanduse, filosoofia ja isiklike rännakute kaudu vastuseid küsimusele, miks on iga samm oluline.Oma essees põimib ta ajalugu ja tänapäeva, anekdootlikke ja tõsiseid lugusid, tuues meid kahe jalaga maa peale: oluline on tunda pinda jalatalla all. Kõndimine, olemuselt aeglane tegevus, vastandub kiirele elutempole. Juba kaasaegse meditsiini isa Hippokrates rõhutas, et kõndimine on inimese parim ravi.Ükskõik, kas eesmärk on teha 10 000 sammu päevas, leida murele lahendus või lihtsalt loodust nautida ‒ kõnni.Erling Kagge on maailmarändur, kunstikoguja ja kirjanik, kes jõudis esimese inimesena maakera „kolmele poolusele”: põhja, lõunasse ja Džomolungma tippu. Ta on kirjutanud kuus raamatut, juhib Norras kirjastust Kagge Forlag ja elab Oslos. Eesti keeles on tema sulest ilmunud raamat „Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada” (2018).
Доступен ознакомительный фрагмент
