Ühel päeval tuleb eesti mehel Jüril Ugandas vabatahtlikku tööd tehes mõte avada selle pealinnas Kampalas kohvik, mis pakub tööd kohalikele erivajadustega noortele. Muidu rahulikus ja sõbralikus riigis on töötus üüratu ning puudega inimestel tööturule siseneda peaaegu võimatu. Mõeldud-tehtud. Kogume Eestist annetustena kokku vajaliku raha ning mina lähen Ugandasse plaani ellu viima. Arengumaade probleeme saab meie meelest kõige paremini lahendada inimestele võimalusi luues – andes neile õnge, mitte lihtsalt kala.Pidevad hoiatused, et inimesi ei tohi usaldada, kohalike raske elu, närvekõditav liiklus ning mulle külge kleebitud muzungu- ehk valge inimese staatus panevad linna eksinud võõra kannatuse proovile. Peale harjumatu keskkonna ohustavad kohvikuprojekti õnnestumist ka rahaprobleemid, piiratud aeg ning harilikud äririskid. Üsna pea aga selgub, et õige suhtumisega on välismaalasel Kampalas asju ajada siiski võimalik ning positiivselt ja paindlikult lähenedes võib elu Ugandas olla lõputu üllatusi täis seiklus, mida saadab kohalike rõkkav naer ja stressivaba ellusuhtumine. Kuid kas sellest piisab, et eriline projekt ka edukalt käima lükata?
Доступен ознакомительный фрагмент
