Minu Albaania. Paradiis ja põrgu.

Ma ei tormanud internetist leitud suhtesse ülepeakaela: Kosovo sõjapõgenikuna Inglismaale saabunud Armir pidi mu kõhkluste murdmiseks palju vaeva nägema. Ent poolteist aastat ühist elu Londonis andis mulle julguse hüpata veel kord pea ees tundmatusse ning kolida koos Armiriga tema kodumaale Albaaniasse.Sellest sai hüpe, mis oleks peaaegu mu kaela murdnud.Eestis unistasin ma vahel koduperenaise elust, olles sombustel varahommikutel tööle minnes kurb ja tüdinud. Ka Londoni vihmases talves otsisin tihti internetist fotosid Albaania suvest. Kujutlesin Armiri meie päikeselises tagahoovis tööd tegemas, kui mina tütrega uksele ilmun ning teda sööma kutsun. Unistustes olin ma õnnelik nagu muinasjutus.Jah, Albaanias paistiski päevad läbi päike ja mul oli vabadus ärgata, millal iganes tahan. Mu mees hoolitses meie sissetuleku eest ja meie toidulaual oli alati parim söök. Ent mitte kuskil ei ole ma olnud õnnetum kui Albaanias – riigis, kus traditsioonide raskuse all on naine mehe tundetu ori, perevägivald on igapäevane nähtus ning klaasike veini või internetipunkti külastus tähendab naisele oma eluga riskimist. Paradiislikust Albaaniast sai minu põrgu, kus läbi alanduste kadalipu jõudsin tõukamiste, juustest rebimise ja jalahoopideni… kuni käisin ära ka surmasuus.Helmi Vela, kirja pannud Katrin Buchanan