Teosed I. Sokratese apoloogia. Phaidon. Kriton. Pidusöök. Charmides. Phaidros. Euthyphron

Vana-Kreeka filosoofi Platoni (427 347 e.Kr.) dialoogid on Õhtumaa filosoofia põhi. Tema mahukas kirjalikus pärandis sõnastatud küsimused on jäänud „filosoofia“ põhiküsimusteks tänaseni. Platonil saab filosoofia esmakordselt selgepiirilise sisu kindla uurimisvaldkonnana, mis nõuab kindlat mõtlemismeetodit. Dialoogide ammendamatu mitmekihilisuse ja mitmetimõistetavuse tõttu on Platon endiselt, ka 2350 aastat pärast surma, uuritavamaid „teemasid“ filosoofia ajaloos. Platoni „Teoste“ I köitesse on koondatud kõik seni eesti keeles ilmunud Platoni tervikteosed ja uusi tõlkeid („Phaidon“, „Phaidros“). Raamat annab pildi Platoni eesti keelde tõlkimise ajaloost ja hetkeseisust. „Sokratese apoloogia“ on Platoni kirjanduslik versioon Sokratese kaitsekõnest ateenlaste kohtu ees 399. a. e.Kr. „Kriton“ kajastab Sokratese surma-eelset vestlust sõber Kritoniga, kes püüab teda veenda vanglast põgenema. „Pidusöögi“ vestlusteema on armastus dialoogil on olnud tohutu mõju õhtumaisele „erose“ mõistele. „Charmidese“ keskmes on vooruse olemus. „Euthyphroni“ keskmes jumalakartlikkus ja -vallatus. Esmakordselt eesti keeles ilmuv „Phaidon“, kreeka proosa meistriteoseid, kirjeldab samuti Sokratese viimast päeva enne surma ning on põhiallikaid Platoni hinge- ja ideedeõpetuse tundmaõppimisel. „Phaidroses“ avaneb metafüüsika algne situatsioon (T. Luik).