Eesti digikultuuri manifest

Autorid: Maria Hansar, Hilkka Hiiop, Indrek Ibrus, Madis Järvekülg, Veronika Kalmus, Rainer Kattel, Mare Koit, Oliver Laas, Mari-Liis Madisson, Merle Maigre, Anu Masso, Maarja Ojamaa, Pille Pruulmann-Vengerfeldt, Ulrike Rohn, Raivo Ruusalepp, Andra Siibak, Jaan Tallinn, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg, Peeter Torop, Aro Velmet ja Andreas Ventsel Eesti on maailmas tuntud kui edumeelne digiriik, ja põhjendatult. Samas ei ole me suutnud panna seda digiriiki kuigi edukalt teenima meie riikluse kõige põhilisemaid väärtusi: keele ja kultuuri säilimist ja arendamist. Mure eesti keele ja kultuuri kestlikkuse pärast võtab avalikkuses üha suuremaid ja kummalisemaid vorme. Samal ajal kuuleme aga üha uutest Eesti e-riigi saavutustest. Mida toob saabunud digiajastu eesti kultuurile? Kuidas kanda Eesti e-edulugu üle ka kultuuri valdkonda? Kultuuriministeerium kuulutas 2020. aasta digikultuuriaastaks. Digikultuuri tuleks mõista uue tähendusloome kontekstina, uutmoodi „lingitud“ maailmana, mida me alles hakkame paremini mõistma. See uus „digitaalne olukord“ sunnib meid ka Eestis revideerima mitmeid seniseid põhimõtteid ja käitumisharjumusi. Käesolev raamat koondab ühtede kaante vahele Tallinna Ülikooli ja Postimehe koostöös ilmunud kakskümmend esseed, mis ilmusid 2020. aastal Postimehe lisalehe AK rubriigis „Digikultuur“. Siinse väljaande jaoks on autorid oma esialgseid kirjutisi täiendanud ja arendanud.