Sõgelite saaga

„Peaeesmärk, mille nimel olen viimased ligi kolm aastat võidelnud, jätta maha endast mingi jälg, on täidetud,” tõdeb Urmas Sõgel (1952-2019) oma mälestusteraamatu vähem kui aasta enne surma kirjutatud epiloogis. Kuigi Sõgeli memuaarid on tõesti väga isiklikud ning autor võib olla kohati väga armutu – ka oma lähedaste, eelkõige aga siiski iseenda suhtes – on see teos siiski midagi enamat kui ühe inimese püüe jätta endast maha mingi jälg. „Sõgelite saaga” on väärtuslik lisandus juba ilmunud Eesti NSV juhtkonda või selle lähedusse kuulunute mälestustele. Täpsemalt: see annab hea sissevaate võimuladviku võsukeste ja 70ndatel karjääri alustanud parteilaste ellu ja mõttemaailma. Urmas Sõgel toob raamatus ära ka väljavõtteid oma vanemate kirjavahetusest. Nende ja autori isiklike mälestuskildude kaudu saab lugeja nõnda ka ülevaate tema isa, kurikuulsa kirjandusideoloogi Endel Sõgeli (1922-1998) elust ja kompromissitult kommunistlikust ilmavaatest. Kuid eelkõige on „Sõgelite saaga” sissevaade 1970ndatel karjääri alustanud komparteilase elusaatusesse – oli see ju põlvkond, kelle karjäärivalikud suuresti ei teostunud, kes pidi end 1980ndtate lõpul ümber häälestama ning uute oludega kohanema. Mõni kohanes paremini, teine halvemini – ka kaasteeliste elusaatusele heidab Sõgel oma lobedas ja rahvalikus keeles kirja pandud memuaarides pilgu. Mis öeldust on tõsi, mida mäletavad Sõgeli sõbrad, tuttavad ja vaenlased teisiti, jäägu iga lugeja enda otsustada. Kokkuvõttes on aga hea, et Urmas Sõgelil jätkus eluõhtul kindlameelsust enda elutee kirja panna: meenutuseks vanadele, õpetuseks – aga enamgi veel vist suisa hoiatuseks – noortele.