"Väegade noobel kooljas…" nentis vanem laibakandur. Nii algab romaan kriminaalsete ja viroloogiliste allüüridega, mida autor ise tekstis pilamisi «lihtsakoeliseks ajaviiteromaaniks» nimetab. Vaimukas raamat armastusest, kättemaksuihast ja surmast, milles puukidel on täita oma saatuslik roll.[…] “Huvitav, miks sa ei küsi, mis mu käega lahti on…” lausub ta. “Sa oled vist väga peenetundeline poiss,” arvab Nils. Mida peaksin ma vastama? “Minu kõige suuremaks veaks on uudishimu,” selgitab ta. “Ma olen, jah, kole uudishimuliku loomuga.” Ta vaatab rääkides sulle otse silma sisse. “Kui ma veel koolis ei käinudki, leidsin ma kord ühe sidruni moodi raudmuna… See oli granaat.” Selge. “Kas see… noh… kas see sind segab ka?” “Eks klaveritunnid jäid katki. Ja pallimängijat minust kah enam ei ole. Aga muidu olen nagu harjunud. Inimene harjub ju kõigega,” lõpetab ta elutargalt. Temale see elutarkus sobib. Kuid siiski ei lõpeta ta veel päriselt. Ta lisab, imelik naeratus suul: “Muuseas mõjub see minu protees eriti just tüdrukutele.”[…]
Доступен ознакомительный фрагмент
